Alles paar kuud harjutatud ja meie kõige väiksemad Tarvad võtsid ette turniirilkäigu Pärnu-Jaagupisse, kus mängiti Pärnu-Jaagupi Cupil. Järgnevalt avaldame treenerite võistlusjärgsed muljed.
Treenerite Andres Pajo ja Maddi Renneli juhendatavad kõige väiksemad jalkapoisid olid juba viimased paar nädalat väga elevil, kuna ees ootas nende esimene päris jalkaturniir. Pärnu-Jaagupi võttis Tarva vastu lumise ilmaga ja saalitäie säravate silmadega eakaaslastega.
Väikesed Tarvad pidasid maha pika päeva jooksul kokku 18 mängu. Koguti nii võite, viike kui ka kaotusi. Löödi ise hulga väravaid, lasti ka omale mõned. Nii mõnigi mäng kas võideti või võideldi välja viik viimase sekundi väravast, mis näitas, et poisid võitlesid innukalt alati lõpuni.
Kaasas olnud õed-vennad, emad-isad elasid kogu aega väikestele Tarvastele väga usinalt ja emotsionaalselt platsi kõrval kaasa. Juhendati ja õpetati, mis poisid võiks teha. Poistele see meeldis, sest siis pingutati veel rohkem.
Pika päeva tasuks toodi koju ka kolmanda koha karikas ning iga jalkamudilane sai autasuks ka oma esimese jalkamedali.
Treenerite Maddi ja Andrese kommentaarid turniiril toimunule:
Maddi Rennel: “24 väikest Tarva vutivõlurit said täna oma esimese võistluskogemuse Pärnu-Jaagupis – ärevus, uued reeglid, uued vastased, kohtunikud, kaasaelavad pealtvaatajad, kõva melu jms. Kokku oli turniiril 7 võistkonda (4 Pärnust ja 3 Rakverest). Jaotasime oma 24 mängijat kolme võrdsesse tiimi ja andsime minna.
Mängud olid väga ägedad, emotsionaalsed ja mis kõige tähtsam, võrdsed. Saime väga palju uusi teadmisi ja oskuseid omale – kui esimestes mängudes ei julgenud me eriti vastasega kontakti minna, siis viimastes mängudes olime juba nagu takjad vastastel küljes. Väikesed pullid said kogeda kõike, mida üks mäng pakkuda saab – võidust tingitud rõõmu, kaotusest tingitud kerget nördimust ning ka viigimaitset. Kõige suuremat rõõmu ja emotsiooni pakkus muidugi väravalöömine, sealjuures polnud vahet, mis seis oli. Ja seda emotsiooni kogesime me ikka päris palju kohe.
Kuigi päev oli pikk, siis päeva lõpuks oli kõikidel veel naeratus näol, medal kaelas ning tuju ülev.”
Andres Pajo: “Kui alguses ei saanud vedama, siis pärast enam pidama. Ehk algul olime natuke ehmunud ja kohanesime oludega, siis juba iga mäng edasi muutusime aina julgemateks ja osavamateks. Turniiri lõppedes, nii mõnigi poiss küsis, et kas rohkem mängida ei saaks.
Turniiri poole peal tõmbasime ikka juba korralikult omal mängud käima. Platsil käis tõsine võitlus, millele andsid hoogu ka omakorda kaasas olnud vanemad väga aktiivselt ergutades.
Poisid andsid ka korralikult tuld vastaste väravale. Vahest küll tundus, et värav oli vist mõnikord väheke vales kohas, sest nii mõneski mängus läksid pallid väga napilt mööda.
Hea ja vägeva emotsiooni saime kõik sellelt turniirilt.”
Väikesed Tarvad olid terve pika päeva väga väga tublid ja väga vapralt pidasid selle pika päeva vastu ka kaasas olnud õed-vennad, emad-isad. Tublid olime!
